Authentic Movement and
Deep Ecology

Joani jõudes asun kaldajalamist väljaulatuvate juurte toel üles ronima ning märkan, kuidas Rosey ja Graham minu läheduses sarnaselt teevad. Liigume vaikides, saadetuna jõe häälest. Kõrgemale jõudes, sinna kus ühel pool avaneb vaade Snowdonia mäestiku kulgemisele, hargneme uudishimust uurida selle paiga sammaldunud kive ja külili kukkunud puid. Minu kaasteelised katsetavad oma keha- ja maastikuvahelisi sümbioosisuhteid. Rosey embab hiiglaslikku langenud puutüve, allapoole rippuvaid käsi ja jalgu kõlgutades; Graham on end seadnud kõhuli joa kõrval rahnule, mis tema inimesevõrdes suurt keha toetab. Leian sammaldunud aseme jõuesängi ääres juurestikus, mis nagu valatult minu selgroogu hoiab. Lõdvestun ja toon tähelepanu voolava vee häälele ja raskusjõule, mis minu keha justkui joa langemise suunal orienteerib. Vaatevälja jääb jõe teele kukkunud puu, mis veega kokkupuutes plahvatusliku, end pidevalt taasloova kokkupõrke põhjustab. Leian end mõttest: “siin väljendub jõe andunud voolamise soov”.

1958ndal aastal alustab Tantsu Teraapia üks kujundaja ja Autentse Liikumise eestvedaja Mary Stark Whitehouse esseed Tao of the Body kirjeldades kõike liikumisena. “Taevas liigub, maa pöörleb, vägevad tõusulained panevad liikuma maailma rannad. Pilved marsivad aeglaselt üle taevakaare suunatud tuulest, mis keerutab puid okste tantsule. Vesi, mis tõuseb mägiojades, jookseb jalamitelt alla ühinemaks jõe vooluga”. Whitehouse’i praktika oli mõjutatud modern tantsust ja Jungiaanlikust analüütilisest psühholoogiast, kandes ideed kahe liikumiskogemuse üheaegsusest: ma liigun ja ma olen liigutatud. (Levy, 1988). Caroline Frizell, Londonis tegutsev Tantsu- ja Liikumise Psühhoterapeut ja Ökopsühholoog, kirjutab artikklis Discovering the Language of the Ecological Body (2014), et kuigi Whitehouse ei lugenud ennast ökopsühholoogide hulka ja samuti ei olnud tal suhestumist Arne Naessi ökoloogilise mina mõistega, joondab ta inimkogemuse, inimkeha kui liikumise maailma, looduse laiema liikumsega. Toetudes Joan Chodorowi, Linda Hartly, Jill Hayes ja Sandra Reevei kirjutistele, teiste seas, kirjeldab Frizell Tantsu Teraapiat kui traditsiooni mis on kooskõlas Maad austavate, põliste ja terviklikku maailmakäsitlust väljendavate printsiipidega.

Ökoteraapia, mida nimetatakse ökopsühholoogia rakenduslikuks vormiks, on füüsilist ja psühholoogilist tervenemist ja arengut toetavate praktikate kogum, mida seob arusaam, et inimene on lahutamatu osa elusloodusest (Buzzell ja Chalquist, 2009). Valdavalt tähendab ökoteraapia tavapäraselt siseruumis toimuva teraapia protsessi viimist õue, kuid ka ilma konkreetse teraapilise juhatuseta teadlikku looduses liikumist tasakaalustaval ja ühendustunnet ärataval eesmärgil. Nõnda võib öelda, et viis kuidas Rosey ja Grahami seltsis Rhaeadr Nantcol Joa kaldal oma kehadega maastikku uurime on sarnane 1980ndatel Jaapanis sõnastatud metsakümbluse ökoteraapilise praktikaga. Sellest lähtuvalt toetab maastikul liikumine meie vererõhu ja koresterooli taseme langust, keskendumisvõime ja mälu paranemist, kui ka ärevuse ja stressi leevendumist (Sherwood, 2019). Metsakümbluses lubame endal olla juhendatud oma meeltest ja liikuda järgnedes oma keha soovile, mis on ka Whitehousei poolt viljeletud Autentse Liikumise ja teiste improvisatsioonil põhinevate teraapiliste liikumispraktikate lähtekoht. Kaks praktikat erinevad selle poolest, et esimene keskendub meelte kaudu tajutud välisest impulsist liikuma asumisele ning teine sisemise taju poolt vastuvõetud impulsist ehk sisemaastiku elemendist.

Mida õpetab Rhaeadr Nantcol Juga, pöörates väline maastik sümbolina sisemiseks maastikuks? Kuidas võib see aidata kaasa emotsionaalse, kognitiivse, füüsilise, spirituaalse ja sotsiaalse sisekogemuse koostöö mõistmisele ja edendamisele, lähtudes Tantsu- ja Liikumisteraapia definitsioonist ja eesmärgist?

Esiteks tunnen ära jõe teele kukkunud puu ja vee jõulise voolu kokkupõrke tunnistamisest kerinud mõttes “siin väljendub jõe andunud voolamise soov” kujundi oma sisemise liikumise kirjeldamiseks. Lähtudes oma kehakogemusest, võin samastuda voolavuse tundega selles tasandis, kus keha loov eneseväljendus leiab aset vahetult, olgu see vaba tantsu või argielu kontekstis. Ka kokkupõrkest tulenev survestatuse tunne – energia mis kulub vahetu liikumise soovi tagasihoidmisele – on sisemiselt tuttav, võib-olla tähistades mõttelisi ümberveenmisi või vähem hoomatavamaid, tundemustritelpõhinevaid vältimismehhanisme.

Tuues oma tähelepanu kokkupõrke punktilt maastikule laiemalt, uurides seda oma tajudega, märkan, et tegu on looduskooslusega, milles leiab aset erinevate maastikuelementide ökoloogiline koostöö. Panen tähele, et jõe säng, voolu suund, ja muu maastikul pesitsev on end loonud ilmastiku tingimuste ja muude keskkondlike liikumisprotsesside pikaajalise tulemina, mida võib väita ka kehas väljenduvate liikumismustrite kohta. “Inimene tunnetab ja uurib oma elukogemusi kehaliselt. Iga sündmus jätab oma jälje kehakeelde, peegeldudes ühtlasi vaimsel ja emotsionaalsel tasandil. Seega sisaldab iga inimese keha lisaks luudele, lihastele, organitele, närvidele ja verele ka isiklikku elulugu (...) Meie liikumislaad peegeldab ka korduvaid või meid kahjustavaid liikumisharjumusi” (2008).

Eelmise aasta lõpus ilmunud artikklis What your movement signature reveals about you kirjutab Kimerer LaMothe, et “kui keha on liikumine, kogu oma ulatuses, siis protsess, mille kaudu õpime mis keha on – kes ma olen, mida ma saan teiste heaks teha, mis teeb haiget ja mis tervendab – ei saa olla vaid ‘sellele’ teadliku tähelepanu pööramine. Protsess, mille käigus õpin seda kes ma olen on eraldamatu protsessist, milles kehaline mina saab liikumise käigus selleks kes ta on, juhatades mind viisil mis arendab mind edasi sellest mida ma olen. Teiste sõnadega, ma tean oma kehalist olemust kui rakendan ja vabastan end endast kaugemale, järgnen ja voolan vastuseks” (LaMothe, 2019). Ka Whitehouse tõi tähelepanu viisidele, milles liikumisest saab otsene subjektiivne kogemus ja mille kaudu saab kättesaadavaks teatud eneseteadmine ning, viidates LaMothe väljatoodule, enese protsessuaalne loomine.

Ökoteraapia praktiseerjad, nagu Liikumisterapeut Amanda Leigh Morrison, toovad välja, kuidas meie planeedil valitsevat ökosüsteemide lagunemisest tulenevat kriisi võib nimetada lahti-ühendatuse kriisiks, mille üheks tekkepõhjuseks võib olla võõrdanumine austuselpõhinevast suhtest kehaga, lähtudes vaid funktsionaalsest. Sarnaselt suhtestume elusloodusega meist väljaspool. Janet Adler, The Mary Stark Whitehousei Instituudi direktor ja Autentse Liikumise üks edasikandjatest on raamatus Offerings from the Conscious Body kirjeldanud oma disipliini kui ühte milles liikumise otsene jõud ja kehastunud aistingute, emotsioonide ja vaimu kogemine loob uusi suhestumisi sellega, kuidas teame ennast ja kuidas teame kedagi endast väljaspool.

Naasedes sisemise Rhaeadr Nantcol Joa kaldale ning meenutades liikumiskogemuse kirjeldamise tasandeid – somaatiline, emotsionaalne, kognitiivne, sotsiaalne – mõtisklen, kas minu teadlik maasikuvormide ja nende omavaheliste suhtete märkamisele avatud olemine, hinnanguteta, ei ole mitte nii Tantsu- ja Liikumisteraapia kui ka Ökoteraapia üks esimesi ja olulisemaid austusel põhinevaid võtteid: tuua tähelepanu keha sisse, tunnetada, kuidas liikuvuses olev maastik minu erinevaid kogemustasaneid äratab, samal ajal maastikut oma liikumisega luues.

Ökofenomenoloog David Abram, kelle raamatule The Spell of the Sensuous: Perception and Language in a More than Human World on viidanud nii Ökoteraapia kui Autentse Liikumise praktiseerijad, nagu näiteks Tina Stomsted, on öelnud, et vaid võttes arvesse oma keha siseelu ja tunnistades meie solidaarsust tema füüsilise vormiga saame olla tunnistajaks meie olemusele ühena maa loomadest, mäletades ja toites meie mõtete ja intelligentsi orgaanilist baasi (1996). Liikumisteraapia ja Ökoteraapia puutepunktil teravneb jagatud fookus somaatilisel teadlikkusel, milles, kui õpime kuulama kõigi oma keha rakkudega, kohtame ja loome end dialoogis ülejäänud tundliku maailmaga.

Üks viis mõista ja väljendada seoseid iseenda ja loodusliku keskkonna vahel, püüdlus mis kõlas esseed sissejuhatavas lõigus, on märgata nende olemuslikku üksolemist. Whitehouse näeb elu terviklikult kui liikumisprotsessi, mis hõlmab nii välislooduses kui ka inimese sees olevat. Sarnasele bioloogilisele üksolemisele toetuvad ka erinevad Ökoteraapilised praktikad. “Oleme oma kehade sees ja oma kehadest tehtud ning meie kehad on maa kooseisus ja maast tehtud, sarnaselt nagu leiame endid, seal kus me algame, looduse sees ja loodusest tehtud olevat” (Naess, 1995). Et sellise üksolemise taju ei ole kaasaegses, kehast võõrandunud kultuuris tihti enesestmõistetav, on Tantsu- ja Liikumisteraapia üks viis ühendustunde toetamiseks, Ökoteraapiline praktika iseeneses. Liikudes füüsiliselt looduses toetame oma orgaanilise keha närvisüsteemi ning järgnedes spontaanselt võrsunud sisekogemuslikele looduskujunditele võime uurida, kuidas erinevad kogemuse tasandid meis omavahel suhestuvad. Alustades austusega võime nii välis- kui siselooduses juhinduda kogu kehaga kuulamisest, märgates mis meid liigutab ja kuidas me end luues liigume.

Citations:

Abram, D. (1996), The Spell of the Sensous. Perception and Language in a More-Than-Human-World, 47. Vintage Books, New York.
Adler, J. (2002) Offering from the Conscious Body. The Discipline of Authentic Movement. Inner Taditions, Rochester, Vemont. XVIII.
Buzzell, L. ja Chalquist, C. (2009) Psyche and Nature in a Circle of Healing. In Ecopsychology: Healing With Nature in Mind (18). Counterpoint, Berkeley.
Frizell, C. (2014) Discovering the Language of the Ecological Body. Self and Society. An International Journal for Humanistic Psychology. 41(4), 17.
Halprin, D. (2003) The Expressive Body in Life, Art and Therapy. Working with Movement, Metaphor and Meaning. Refereeritus aines tantsu- ja liikumisteraapia alused (2008), 1.
LaMothe, K. (2019) What Your Movement Signature Reveals About You. Psychology Today. https://www.psychologytoday.com/us/blog/what-body-knows/201910/what-your-movement-signature-reveals-about-you?fbclid=IwAR3EBbKL-D6d9NbRRZmonDBG0BtSCBbkRVPZP_5GlM5_v4SYRzYJsOx0uwM
Levy F. J. (1988) Mary Whitehouse: Movement-in-Depth: A Jungian Approach to Dance Therapy. Dance Movement Therapy. A Healing Art (51). American Alliance for Health, Physical Education, Recreation and Dance, Reston, VA.
Morrison, A. L. (2009) Embodying Sentience. In Ecopsychology: Healing With Nature in Mind (107). Counterpoint, Berkeley.
Naess, A. (1995) Self-realization: an ecological approach to being in the world. In G. Sessions (ed.), Deep Ecology for the Twenty First Century: Readings on the Philosophy and Practice of the New Environmentalism (225). Shambhala, Boston.
Sherwood, H. (2019) Getting back to nature: how forest bathing can make us feel better. The Guardian. https://www.theguardian.com/environment/2019/jun/08/forest-bathing-japanese-practice-in-west-wellbeing
Whitehouse, M. (1958) The Tao of the Body. In Authentic Movement. A Collection of Essays by Mary Stark Whitehouse, Janet Adler and Joan Chodorow (41). Jessica Kingsley Publishers, London.